Mariliin Vassenin
(Estonia)
La primera colección de poemas de Mariliin Vassenin, titulada “Horror vacui”, fue publicada en Tallinn, en 2013. Recibió el premio literario de la Universidad de Tallinn. La colección se compone de 40 poemas en verso libre. Tratan de la muerte, la pérdida, del luto y del vacío de la vida de hoy. Hay algunas referencias intertextuales a los poetas estonios y extranjeros y mucho juego de palabras.
En este momento trabaja con mi segunda colección de poesía que contendrá poemas elegíacos. Algunos de ellos ya fueron publicados en la revista literaria Värske Rõhk: http://va.ee/11-luule/92-mariliin-vassenin-eleegiad. Se espera que la colección sea publicada para el fin de 2016.
Elegía 1
tus manos embarradas
debajo de la lámpara, por encima del cubo
yo vierto agua
ven he encontrado algo para contarte
Cuando viniste
de la oscuridad
un soplo de aire putrefacto
entró contigo
tengo que saber por mí misma
cuando haya que verter
mira cómo creamos nuestra soledad
tus
manos
abandonadas
colando el oro descuidado
Mariliin Vassenin. Eleegiad
I
sinu porised käed
lambi all tsinkämbri kohal
mina kallamas vett
tule, ma räägin sulle, mille ma leidsin
sinuga koos pääses
pimedast tuppa
pahvak pehkinud hõngu
siis kui sa tulid
ise pean aimama
millal on kallata vaja
vaata, kuidas me oma üksindust loome
sinu hüljatud käed
sõelumas unarat kulda
II
Kuidas sa muutud
tol päeval läksime
looduse lõppu kus nähtut
enam ei olnud kätest
kadus jõud seejärel jalgadest
rusude tummseis
roostene meri ja laastatud mets
vaata, mu sõber, sinu pilgule
peaks see olema tunda
voolab su soontes ju piisake
Acheroni sogast vett
näed, maa hakkab paranema
rebendid ravivad end ise
istusid mullale maha ainult ühest
ei saa ma aru
miks pidi see olema
nõnda ränk
III
isa, laamad langevad aga elu
ei näita meile oma
tõelist palet
sa jäid tamme all seisma
sõnasid
nüüd on juba liiga hilja
mu tütar mu vend
nüüd on juba hilja
nüüd on kõik
isa, laotused lagunevad
aga meie
ei saa meie ei ole
kaugenedes, siis kui sind
enam polnud mõtlesin
isa, mis koht see küll on
nii palju nutetud sõnu
ubi sunt
IV
kirik põleb
vana mees Valu nõjatub vastu
uksepiita ja suitsetab
paberossi
ta ei vaata kuhugi ei kuule
midagi
ei oota kedagi
kirikukalmistu talvised hauad
täituvad sulaveega
ähvardamisi
nii nagu veekalkvel
silmad
me tulime koju
mina ja vana mees Valu
minu uksel ei seisa kedagi
ja tema
ta ei tea kes ta on
kustutab kannaga paberossi tõmbab
koomale hõlmad
jalge all kiviplaadil
seal kus ta justsama seisis
seisab nüüd tuhane sõnum
tu muerte es un fuego
que nunca se apagará[1]
VI
nõnda pime oli
võtsin nurgast ja sikutasin
pihku jäi tükike taevanahka
selle all kosmos
mu sõber, ma arvan,
et sa elad veel pika elu
aga mina pean minema
üle lumise välja
kus Akeedia tütred
annavad nõeltele valu
õmmeldes taevapaika
misjärel kõik
on uuesti must
me teeme elust surma
näib üks neist ütlevat
vaadates minu poole
oma tuhasel pilgul
möödudes mõtlen võinuksime
ju meie
olla need kes teevad surmast elu
X
armas, ma tulen su juurde
mööda pikemat teed
keset küpseimat suve võttis
ühtäkki maad
Kõikide Asjade Väsimine
juulikuu punapalgete alt
kohas palavikku
õhtuti vajus päikene
roidunult silmapiiri taha
nii nagu sina, armas
langetad vahel rinnale pea
aga ta lahkuvas valguses nägin
kogu maailma andestust
voolamas kokku su sülle
tulin mööda pikimat teed,
armas, sinu käest seda õppima
enne väravast väljumist
vajusid kulusse maha
andsid veel minule käe
see on su armastus, kullake,
mis sind õpetab
XI
Kurbuse kaduvast võimust
surnuaed sisehoovis sa
lased oma päikesest
piinatud pilgul käia
üle kiiskavvalgete hauakivide
kindlus kindlam kui surm
ahta õue hämaruses ei aimagi
Angelokastro kuninglikkust
süngumas kaljutipul
tulge kui julgete
minu värav jääb ikka suletuks
leinalukk lõhkumata
tuldigi
kohati vaikust ja eitust nähti
lõppu rippumas alguse kohal
kuuldi olnute koori
kõik, mis on kurvastus,
hoia mind müüride sees
Angelokastro
ei langenud kunagi ta
hüljati
[1] Sinu surm on tuli /mis ei kustu eal (hisp k)
.